Fòòr ‘e èₐste keer òp ‘e Achmeeaatoer

Skriiₐnd tróch Dyami Millarson

‘t Haigste púnt dòt iek òòit bereekt hee ien Leeuwet wééₐ de tòp fan ‘e Ââldehòf die ‘t iek ien twaa toeₑzen akstin fòòr ‘t ééₐst beklimmere hee twielst iek dèè al nèᵤgen jiir ien leeuwet wenne. Dit jiir weer ‘t haigste púnt dòt iek òòit bereekt hef febretsen ómdòt ‘t jester (dòt ies sniiₐnd de trietigste Nóóvember twaa toeₑzen nèᵤgentin) de èₐste keer fòòr mie west het óm de Achmeeaatoer tó beklimmerjen die ‘t trèè hoendet fiiuw en sekstig (Rienlâânse) foeₑt – òf wòl hoendet fiiuw en sekstig (Haagse) èₐnle – haig ies.

Iek soog ‘t as ‘n tééken dòt iek sem meer bereeke soêₑd as èₐder. Dit weer ‘n swiire wieke fòòr mie pesóónlik en iek hee ek al tòòt oer ‘t beklimmerjen fan ‘e Ââldehòf ien ‘t óóre jiir dèè ‘t iek tróch tófal de Achmeeaatoer nâât beklimmere hee. ‘t Wúrómtienken dizze wieke oeₑn ‘e belibbenis óm de Ââldehòf tó beklimmerjen wééₐd fan graaₐte siembóóliese betiₐdding fòòr mie en deróm soog iek de siemboliek ‘r wòl fan ien dòt iek nó ‘n haiger púnt bereekt hee. ‘t Deeg mie tienken oeₑn ‘e film The Day After Tomorrow (,,de dei efter mòòn”) der ‘t de hââdròlspieler tegaare mei de hèₐlp fan ‘n óóren een staig fiₐdder kòòm ien sien aiwentoer en hie tòòt die óór nóódig tó hewwen óm sien aiwentoer òò tó meikjen, mar het duudlik wââd ies dòt ‘r ‘t leste stúk sem dwaaₑn mòòst óm de wrââld tó hèₐlpen.

Hie kòòm ‘r mei ‘t leste déél sem fòòr tó staaₑn ómdòt ‘r sem de sterkste wééₐ. Só feelde iek dòt ‘t beklimmerjen fan ‘e haigste toer fan Leeuwet fòòr mie betiₐdde dòt immen òp eene kreften ‘t fiₐste kómt en dòt gin óór dit fòòr him dwaaₑn ken al hèₐlpt die óór jitte só best. Dit ies ek mien gedachte efter semstuudzje: Skoeₑle hee m’n nâât nóódig óm spraiken tó leeren en m’n ken fremde spraiken ek makliker leere soender skoeₑle ómdòt ‘t òp eene kreften meer natuuₐlik géét.

Krekt só ies ‘t mei ‘t behââlden fan ââlde, likje spraiken. Skoeₑle ken hèₐlpe, mar ‘n fremden spraik echt leere fan skoeₑle dweit immen mar selden. Só hee ‘k ek gin Iengels, Duuts, Frans en Letien fan skoeₑle lééₐd; óm fremde spraiken echt goo tó sprekken en skrieuwen hef iek ze altieten mie sem oeₑnlééₐd en ‘t kòstte mie soender skoeₑle fuule minder tiid óm ‘t echt goo tó leeren. De liiₐd jin ‘t de grätste mestes binne ien ‘t leeren fan fremde spraiken leere ‘t nâât òp skoeₑle mar fan jerre sem. Deróm ies ‘t belangriek óm fòòr ‘t behââld fan meerspraikigheid liiₐd, waans oerèₐldes ‘n eenen likjen spraik spreeken, ‘r fan òp ‘e haigte tó briengen dòt ze nâât jerre heil òp skoeₑle seekje mútte, mar der buuten.

De heil leit ien ‘e eene hèₐssenpan en ‘t géét óm ‘t sem dwaaₑn en dwaaₑn wòlle. ‘t Ies mòòi as de leerkreft die fòòrdweit, mar ‘t ies better as de ròllen óóₐs binne en dòt de bòn jerre eene leerkreften binne en dòt ze de macht joend wòdde tróch priizjende wòdden óm sem alles tó dwaaₑn en sem òp oenderseek uut tó gaaₑn nei de spraik fan jerre oerèₐldes. ‘t Aiwentoer fan ‘t libben ies ‘n eenlik pad en eer òf let kómt immen ‘r tòch allónig fòòr tó staaₑn.

Skoeₑle ken hèₐlpe óm ‘n begón tó meikjen, mar ‘t libben ies langer as skoeₑle en deróm mút buuten en nei skoeₑle ‘t leeren tróchgaaₑn òp eene kreft en dòt ies het de èₐldes en graaₑtèₐldes de bòn biebrienge kenne. Fan sem ken skoeₑle de bòn meijòòn dòt de eene spraik bestéét en dòt ‘r acht oeₑn joend wòdde mei. De rest ies fiₐdder oeₑn de bòn sem en jerre eene wil óm tó leeren en oenderseekjen.

Der kenne friiₐnden en femielje ‘n lik bie hèₐlpe tróch tó sizzen dòt sem leeren en oenderseekjen goo ies; de heil fan ‘e eene spraik mút seeke wòdde ien ‘e eene hèₐssens. ‘t Géét ‘r óm dòt ‘t sem leeren en oenderseekjen as ‘n dúúgd fan en fòòr ‘t eene fòlk siiₐnd wòd. Gin fòlk nòch spraik ken him staaₐnde hââlde ien dizze wrââld as de liiₐd sem niks dwaaₑn wòlle. Uus fééₐr het mie ek lééₐd dòt ‘t ‘n dúúgd ies óm sem diengen tó leeren, sem òp oenderseek uut tó gaaₑn en sem ien ‘e booken òf òp ‘t nòt (Hòllâânsk: internet) tó sèèn fòòr antwòdden òp saiken jin ‘t ‘n frigjenden siel dwaaₑnde hââlde. ‘t Géét echt heelendal óm eene daadkreft (Hòllâânsk: initiatief).

M’n tèènt ‘n oendernimmenden hââlding oeₑn tó nimmen want ‘n oendergaaₑnden hââlding só as siiₐnd wòd bie leerlingen òp skoeₑle sòl nòòit de ,,felòssing fan ‘e daa” wèèze fòòr ‘n likjen spraik. ‘n Echten beliejer fan ‘t leeuwen leet ek nâât allónig de liiₐd ien ‘e serke fòòr him òf jer bidde, mar hie òf jó bid fòòral ek sem; dòt ies wúr ‘t de kreft fan echte beliejenis leit. As ‘t Hòllâânsk ‘t allónnig fan skoeₑle hewwe mòòst, den soêₑd al gaauw gin méénske meer die spraik sprekke kenne.

‘t Hòllâânsk koo fespreid wòdde oer Nééderlâând ómdòt de Hòllâânske liiₐd oendernimmend fòlk wééₐn en jerre flúchtige gedachten en nieje iensichten ien jerre eene spraik uutdrúkten, ‘n hââlding heejen wúrbie ‘t ‘t gewóón wééₐd fòòr bòn, friiₐnden en femielje óm mei de spraik dwaaₑnde tó wèèzen en mei de nòòs ien ‘e booken tó sitten en sem diengen tó leeren, oenderseekjen en òp tó skrieuwen.

‘t Hielepes sien daadkreft ies wei, de spraikgéést ies him oeₑn ‘t feleeten. Óm die géést wúr wúróm tó briengen ies ‘r ‘n óóren fòlkshââlding, mei óóre wòdden ‘n feróóring fan ‘e maatskippii, nóódig en der géét de kúnst fan uus fééₐr krekt óm; wúr géét ‘t allegaar henne en wúr mút ‘t allegaar henne? Uus fééₐr het him al jiiren lang dwaaₑnde hèₐlden mei dizze feróóring en hie het ‘t goo oenderseeke en ies jitte altieten oenderseekjende want ‘t ies ‘n graaₑten libbensfraig wúr ‘t ‘r him al soent jiiren heelendal mei dwaande hââld. Dòt ies ek wúróm ‘t wie de hènden ien een sliiₐnd hewwe en ‘r twiske uus, fééₐr en sóón, ‘n hechten gaarwörking oentstinzen ies en wie kòòmen ‘r mei de tiid efter dòt uus wörk fuule meer reekflakken hee as wie òp ‘t èₐste gesicht sèèn kòòsten.

Wúr géét ‘t Hielepes henne en wúr mút ‘t henne? Èₐlkeneen koo wòl sèèn wúr ‘t ‘t henne geeng mei ‘t hielepes ien twaa toeₑzen akstin: de spraik wééₐ soender twieuwel sterwende. De spraik géét ‘r ien uus femielje nâât meer uut, ómdòt uus wörk fan fééₐr òp sóón géét; en uus gefoel fan séédlike eer fòòr uus femieljeliene en uus blooliene sòl de spraik eeuwen ien gebroek hââlde, want wie soêₑden gin Millarson wèèze as wie nâât fòòr eeuwig oeₑn dizze spraik en dizze spraikkennis festhââlde soêₑden en ‘t òòit lòsleete soêₑden. Het wie ien uus henden nimme leete wie nòòit meer lòs; dit sèèn wie as uus heilige òpdracht ómdòt ‘t óm uus eer en sééde géét óm nòòit uus belòfte tó brekken en nòòit fan uus pad òò tó wieken. Dizze heilige òpdracht, die ‘t oerdriend wòd, ies uus kúnstwörk. De kreft fan uus femieljewörk leit ‘r ien dòt ‘t nâât óm ‘n paar jiiren òf óm een libben géét, mar ‘t géét óm geeneraasjes fan wörkes jin ‘t jerre grättere femieljetaks nâât fejetten binne. Milarson wèèze betiₐd ‘n ââlden taks fan ‘e oerèₐldes uut tó fiiren en dien eene pad tó fienden ien ‘t heilige wörk dòt jitte geeneraasjes tróchsòt wòdde sòl.

Aaₑte die ‘t lang liiden festóónd ies sòtte him ek ien fòòr de méénskheid; hie deed oeₑn fielantroopie en lééfdaadigheid ien Suurenaame en haalp só ‘t lâând òp tó bouwen. Sien wörk wééₐ fòòr ‘t goo fan alle méénsken; ómdòt ‘r ‘n oendernimmer wééₐd en ‘n oendernimmesgéést hee, dòòₐst ‘r alles ‘r oeₑn tó dwaaₑn óm bie tó drèègen oeₑn de maatskippii. Der hewwe wie fan lééₐd en dizze hââlding sèène wie as de òplossing fòòr maatskiplike saiken só as ‘t behââlden fan ‘t Hielepes.

Genóg ies nó seid oer ‘e oertienkingen jin ‘t bie mie lòs kòòmen tróch ‘n beseek oeₑn die toer jesternaaₑte. ‘t Weer ‘t lòt dòt iek ‘r dizze wieke bie stòlstoog dòt iek ‘t óóre jiir mien kââns mist hee óm mei de rúúzen fan Royale de Luxe de toer tó beseekjen, en tróchdòt iek ‘t só spietig faand, kòòm ‘t dòt iek ‘n paar dèègen liiden ‘n òòbéélding mekke hee fan likje Nien mei de iengangsdòòr fan ‘e Achmeeaatoer òp ‘e eftergroend.

Hó woenderlik dòt iek den jesternaaₑte de kââns kriege óm mei de lóchtòpfiiringen (Hòllâânsk: ,,lichtshows”) ien Leeuwet de toer tó betrèdjen. ‘t Feelde as ‘n gééstliken heeling fòòr ‘n ââlden géésteswoend; de siembóóliek soog iek ‘r wòl fan ien. ‘t Weer ‘n spòntaanen aksje óm de toer ien tó gaaₑn. Fan tefúrren hee ‘k dit nâât betòòt. Kââtjes heejen wie nâât reeserveere, mar de leste twaa kââtjes kòòsten wie jitte kaipje. Ómdòt wie ‘t só ââdig faanden, seeden wie tjiₐn de liiₐd bie de baalje dòt iek ‘n ,,blogger” (kranteskrieuwer òp ‘t nòt) bin en dòt iek oer dizze erfaaring mei de toer skrieuwe sòl.

Iek nòòm likje Nien mei nei bóppen en fan der òò hee iek tegaare mei likje Nien en uus fééₐr mòòi sicht òp Leeuwet. Likje Nien soog fòòr ‘t èₐst Leeuwet fan bóppen òò. Dit faand ‘r heel ââdig en tegaare hewwe wie mòòie òòbééldingen mekke fan ‘t uutsicht dòt wie ien ‘e tòp fan ‘e toer heejen. ’t Wééₐ heelendal tiₐster bóppe só dòt wie de stéé better sèèn kòòsten. ‘r Wââd fuule Boêₑs spretsen en deróm praatten likje Nien en iek ien gedachten mei e-nem Hielepes. Só mekken wie de Achmeeaatoer ek ‘n feilig plak fòòr ‘e Hielper spraik.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s